Nüüdisaegses skulptuuris võib laiemalt täheldada vastupanu ettekujutusele skulptorist kui objektide loojast. Nii võime mõnele näitusele minnes küll eeldada silmitsiseisu terve rea objektidega, kuid sisse astudes võib selguda, et tähtsaim on hoopis ruum ise. Mõni teine skulptor võib jälle luua pealtnäha midagi objektset, kuid see on sedavõrd “kirju” ja detailid omandavad niivõrd suure iseseisvuse tervikust, et objekt minetab ühtsuse, saab rohkeks ja poorseks, sattudes heal juhul lühiühendusse vaatajaisiksuse enda poorsusega.

On ka enam-vähem arusaadav, kust see protest tuleb. Skulptuur on ajalooliselt ikka olnud millegi või kellegi teenistuses. Isegi kui selle parimad näited sisaldavad alati midagi enamat kui pelgalt jõulist allutamissoovi, on see oluliselt piiranud skulptuuri mänguvälja, mis oma täies ulatuses võiks hõlmata kogu seda kummalist hallala objektilise ja ruumilise kogemuse vahel.

Neeme Külma looming näib sellele mänguväljale lähenevat kahest vastandlikust suunast. Ühelt poolt otsib ta ruumist pealtnäha teisejärgulisi detaile või kihistusi, et võimendada või kasvatada need millekski märksa jõulisemaks. Selles on midagi hiinalikku. Nagu kirjutab François Jullien, tuletatakse Hiina mõtlemises “meile lakkamatult meelde tõsiasja, et kui tilluke ka poleks lähtekoht, jõutakse tema kalduvust jätkuvalt rõhutades otsustavate tulemusteni. […] See, mis ei katke, kaldub just selsamal põhjusel ‘laiali laotuma’, ‘paksenema’’, ‘tihenema’ ning omandab sellise regulaarse kuhjumise teel üha suurema konsistentsi, [pääsedes] lõpuks maksvusele kui ‘ilmsus’.” Külm panebki detaile või kihte kasvama suundades, milles need küll iseenesest ei oleks kasvanud, aga mis aitab neil oma uuel kujul “maksvusele” pääseda. Lõpptulemus on tihtipeale küll jõuline, kuid algab äärmisest tähelepanelikkusest ja on kantud aednikulaadsest hellusest. Samuti võib tulemus näida jämedakoeline, lausa jõhker, kuid on väljamängimiseks nõudnud käsitöölislikku filigraansust.

Teisalt aga loob Külm objekte, mis on oma vahetust ümbrusest täiesti lahus. Kohati näib, et need ei olegi mõeldud meeleliseks tajumiseks, vaid on suunatud otse mõistusele: kujutluste asemel tekitavad nad pigem (umb)mõtteid. Vahel seab ta külastaja silmitsi abstraktsete, geomeetriliste objektidega, millel pole algusest peale mingit kasutust ja mis mõjuvad arvutiprogrammist või joonestuslaualt tegelikkusse hüpanuna. Vahel jälle võtab ta mõne argielust tuttava objekti või märgi ning nihestab seda piisavalt, et see minetaks oma algupärase tähenduse ning omandaks mõistatuslikkuse. Sellelgi, objektikesksemal suunal on näilise lihtsuse saavutamine nõudnud palju nüansitundlikku tööd. Külm on nagu prantsuse kokk, kes katab oma kihistatud roa itaallasliku lihtsuse maskiga.

Kuigi see kehtib ehk kõigi heade kunstnike kohta, tundub mulle Külma puhul iseäranis kohane väita, et tema tegelik loomeobjekt on külastaja ja tema kogemus, eriti see osa kogemusväljast, mis jääb mängulisuse ja kummastavuse vahele. Oma ruumilistes sekkumistes nihestab ta meie harjumuspäraseid ootusi näituse “kasutamiskogemusele”, nagu ka harjumuspärasele asjadesse suhtumise viisile, küsides, mida see meis tekitab ja kuidas sellega toime tuleme. Küsib kaudselt, läbi hellalt sooritatud, hoolitsevate jõhkrustükkide ja peenelt viimistletud rohmakuse.

Täname! Näituse “en face” valmimisele aitasid kaasa Aksel Haagensen, Raili Keiv, Kadri Villand, Tarvo Porroson, Tiit Pääsuke, Karl Nagel, Viktor Gurov, Ott Metusala, Marko Smirnov, Alice Kask, Veiko Illiste, Johann Möldre, Eik Hermann, Virgo Pastak, Art Allmägi ja Valge Kuup Stuudio. Näitust toetavad Tallinna Kunstihoone ja Eesti Kultuurkapital.